Nixon leiab, et Euroopa poliitikutel, kes on seni „varjunud“ institutsioonide (IMF, Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank) selja taha, eelistades poliitilisest vastutusest kõrvale hoida, tuleb Kreeka peaministrile esitada ultimaatum.

Panna lauale pakkumine, kus on täpselt kirjas, mida euroala on Kreeka heaks teinud ja mida ollakse veelgi valmis tegema ning mida ja miks Kreekalt vastu nõutakse. Kõik see koos selge tähtajaga.

Seal oleksid kirjas ka tagajärjed, mis juhtub siis, kui Kreeka pakkumist vastu ei võta. See annaks n-ö katet Euroopa Keskpangale, mis on siiani jätkanud Kreeka pankadele erakorralise likviidsusabi lubamist, mille keskpank oma parema äranägemise järgi oleks ehk ammu lõpetanud. Kuid valijate mandaadita Euroopa Keskpank ei taha teha otsust, mis võib sundida Kreeka rahaliidust lahkuma.

Nixon möönab, et selline ultimaatum oleks väga riskantne. Kuid mida enam asjad venivad, seda suurem on risk, et olukord väljub kontrolli alt. Selline pakkumine – võta või jäta - annaks Kreekale võimaluse langetada suveräänne otsus ja oleks ilmselt vägagi oluline debati seisukohast, kas ja kui elujõuline on ülejäänud euroala.